Ilse Aigrol täitus Valgjärve raamatukogus 50 aastat

Alati toimekas ja väsimatu Ilse Aigro, tema ees Valgjärve raamatukogu kroonikad, mida raamatukogude juhatajad on aastakümnete jooksul innukalt kirjutanud. Foto Raivo Antsov

„Ainult süsti pole ma pidanud tegema" – Intervjuu Valgjärve raamatukogu direktori Ilse Aigroga

Moodsa aja keeles võiks öelda, et Ilse Aigro on Kanepi valla üks staažikamaid ja kogenumaid juhte.  Viiskümmend aastat raamatukogu juhtimist on tähendanud kohanemist muutunud oludega, pidevat enesetäiendamist, avatust, julgust ja uudishimu ümbritseva suhtes. Raamatukogu juhtimine ei tähenda enam ammu vaid raamatute ja perioodika laenutamist, vaid hõlmab ühes külakogukonnas kõike, mis inimeste igapäevaelus vähegi vajalik on: COVID-tõendite printimine, tervisetõendi koostamine autojuhile, ID-kaardi tarkvara uuendamine, sissepääs internetipanka, e-hääletamine, silmaarstile registreerimine jne.

Kuidas Sa raamatute maailma jõudsid?

Juhus. Kaotasin Valgjärve koolis töö ja kusagilt oli vaja tööd saada, sest pere elas Valgjärvel. Ühtegi töökohta ma ei leidnud ja keegi mind ei tahtnud. Olin isegi nõus kolhoosis põllutööliseks hakkama. Ühel päeval helistas aga tookordne külanõukogu esimees Sulev Unt,  kutsus mind oma vastuvõtule ning ütles, et Kuuse (Kuusk) Hugo, tollane kolhoosi esimees pole nõus kedagi teist raamatukokku tööle võtma, kui ainult sind. „Siin on võtmed, soovin sulle edu töös ja õnne isiklikus elus!" Suures segaduses nii ootamatu pakkumise üle sõitsin bussiga Valgjärvele. Läksin väga ettevaatlikult raamatukogu juurde, tegin kõik uksed lahti, istusin laua taha ja mõtlesin, et mis minust nüüd küll saab?  Mul ei lastud aga kaua mõelda, kui kuulsin, et keegi tuleb trepist üles ja uksest sisse. See oli minu esimene lugeja Heino Viljat. Valisime koos raamatud ja nii mu  tööelu Valgjärve raamatukogus 12. juulil 1972. a algaski. Kõik oli uus ja põnev! Tööd tuli palju teha ja võidelda bürokraatiaga. Hakkasin kohe ka Viljandi Kultuurharidustöö Koolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia) raamatukogun-duse erialal õppima ning lõpetasin selle kiitusega (cum laude) 1976. aastal.

Mida raamatukogu Sinu jaoks tähendab? Raamatukogutöö on olnud mu kogu elu! Ma ei kujuta elu ilma raamatuteta ette! Tegin raamatud korda, panin neile paberid ümber ja lugesin nii palju kui jaksasin. Lugejad võtsid mind hästi vastu. Lugesime koos, arutasime koos. Tellisin puuduvaid raamatuid siia küll postiga Tallinnast, Peterburist ja isegi Moskvast – eestikeelsed raamatud! Endises kultuurimajas hakkasime kõik üheskoos tegutsema: meil tegutses käsitööring koos kangakudumisega, mudilasring, toimusid kirjandusõhtud ja kohtumised kirjanikega.

Milline on Valgjärve raamatukogude käekäik olnud? Valgjärvel on raamatukogu olnud vähemasti eelmise sajandi esikümnenditest saadik ja tegutsenud mitmes kohas. On teada, et raamatukogu on kuulunud Valgjärve Põllumeeste Seltsi juurde. See paiknes praeguses Kooli külas, vana koolimaja juurde viinud tee ääres. Varemed on praegugi alles. Leidsin ühe raamatu, mis on annetatud Valgjärve Põllumeeste Seltsile 1903. aastal ja kannab numbrit 142. Raamatukogu tegutseski Põllumeeste seltsiga samas majas, millest hiljem sai Pikajärve rahvamaja. 1957. a kevadel põles seltsimaja koristaja lohakuse tõttu maani maha. Raamatukogu ka. Midagi päästa ei õnnestunud. Edasi tegutseti koolimajas, hiljem  juba Valgjärve endises mõisamajas. 1972. aastast ongi raamatukogu nimeks Valgjärve. Senini tegutses ta Pikajärve raamatukogu nime all ning kuulus Otepää rajooni alla. 1993 kolis raamatukogu Valgjärve uude koolimajja (praegune asukoht).

Mis on üldse ühe külaraamatukogu koht tänapäeva maailmas? Raamatukogu on iga koha ja selle kogukonna keskus, info saamise ja edastamise koht. Ilma lugemata ei saa lihtsalt elada!

Kuidas Sa üldse Valgjärvele jõudsid?  Milline tollane Valgjärve oli?  Mind suunati Valgjärve kooli saksa keele õpetajaks ja pioneerijuhiks. Alustasin 23. augustil 1965. Kool töötas siis vanas armas puumajas. Kaugemad lapsed elasid internaadis. Koolis anti lõunasööki. Õpilased töötasid katseaias ja täitsid suviseid kohustusi. Õpetajad käisid veoautoga metsast koolile talveks puid vedamas ja hiljem kreissaega lõikamas ja puid lõhkumas. Õpilased panid puud riita. Huvitav elu oli!

Mida Valgjärve rahvas loeb? Palju loetakse ilukirjandust: armastusromaane, põnevikke,  elulugusid, ka ajakirju. Lapsed loevad põhiliselt nn kohustuslikku kirjandust.

Mis on Sinu kolm lugemissoovitust? Mida rohkem raamatukogu külastad, seda õnnelikum oled! Soovitan lugeda sarja „Mõni õhtu romantikat", Robyn Carri „Neitsijõge"  või  Nicola May teost „Väike nurgapood".

 

Vestles Kristiina Praakli