„Ainult süsti pole ma pidanud tegema" –
Intervjuu Valgjärve raamatukogu direktori Ilse Aigroga
Moodsa aja keeles võiks öelda, et Ilse Aigro on Kanepi valla üks staažikamaid ja kogenumaid juhte. Viiskümmend aastat raamatukogu juhtimist on tähendanud kohanemist muutunud oludega, pidevat enesetäiendamist, avatust, julgust ja uudishimu ümbritseva suhtes. Raamatukogu juhtimine ei tähenda enam ammu vaid raamatute ja perioodika laenutamist, vaid hõlmab ühes külakogukonnas kõike, mis inimeste igapäevaelus vähegi vajalik on: COVID-tõendite printimine, tervisetõendi koostamine autojuhile, ID-kaardi tarkvara uuendamine, sissepääs internetipanka, e-hääletamine, silmaarstile registreerimine jne.
Kuidas Sa raamatute maailma jõudsid?
Juhus. Kaotasin Valgjärve koolis töö ja kusagilt oli vaja tööd saada, sest pere elas Valgjärvel. Ühtegi töökohta ma ei leidnud ja keegi mind ei tahtnud. Olin isegi nõus kolhoosis põllutööliseks hakkama. Ühel päeval helistas aga tookordne külanõukogu esimees Sulev Unt, kutsus mind oma vastuvõtule ning ütles, et Kuuse (Kuusk) Hugo, tollane kolhoosi esimees pole nõus kedagi teist raamatukokku tööle võtma, kui ainult sind. „Siin on võtmed, soovin sulle edu töös ja õnne isiklikus elus!" Suures segaduses nii ootamatu pakkumise üle sõitsin bussiga Valgjärvele. Läksin väga ettevaatlikult raamatukogu juurde, tegin kõik uksed lahti, istusin laua taha ja mõtlesin, et mis minust nüüd küll saab? Mul ei lastud aga kaua mõelda, kui kuulsin, et keegi tuleb trepist üles ja uksest sisse. See oli minu esimene lugeja Heino Viljat. Valisime koos raamatud ja nii mu tööelu Valgjärve raamatukogus 12. juulil 1972. a algaski. Kõik oli uus ja põnev! Tööd tuli palju teha ja võidelda bürokraatiaga. Hakkasin kohe ka Viljandi Kultuurharidustöö Koolis (praegu Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia) raamatukogun-duse erialal õppima ning ja lõpetasin selle kiitusega (cum laude) 1976. aastal.
Mida raamatukogu Sinu jaoks tähendab? Raamatukogutöö on olnud mu kogu elu! Ma ei kujuta elu ilma raamatuteta ette! Tegin raamatud korda, panin neile paberid ümber ja lugesin nii palju kui jaksasin. Lugejad võtsid mind hästi vastu. Lugesime koos, arutasime koos. Tellisin puuduvaid raamatuid siia küll postiga Tallinnast, Peterburist ja isegi Moskvast – eestikeelsed raamatud! Endises kultuurimajas hakkasime kõik üheskoos tegutsema: meil tegutses käsitööring koos kangakudumisega, mudilasring, toimusid kirjandusõhtud ja kohtumised kirjanikega.
Milline on Valgjärve raamatukogude käekäik olnud? Valgjärvel on raamatukogu olnud vähemasti eelmise sajandi esikümnenditest saadik ja tegutsenud mitmes kohas. On teada, et raamatukogu on kuulunud Valgjärve Põllumeeste Seltsi juurde. See paiknes praeguses Kooli külas, vana koolimaja juurde viinud tee ääres. Varemed on praegugi alles. Leidsin ühe raamatu, mis on annetatud Valgjärve Põllumeeste Seltsile 1903. aastal ja kannab numbrit 142. Raamatukogu tegutseski Põllumeeste seltsiga samas majas, millest hiljem sai Pikajärve rahvamaja. 1957. a kevadel põles seltsimaja koristaja lohakuse tõttu maani maha. Raamatukogu ka. Midagi päästa ei õnnestunud. Edasi tegutseti koolimajas, hiljem juba Valgjärve endises mõisamajas. 1972. aastast ongi raamatukogu nimeks Valgjärve. Senini tegutses ta Pikajärve raamatukogu nime all ning kuulus Otepää rajooni alla. 1993 kolis raamatukogu Valgjärve uude koolimajja (praegune asukoht).
Mis on üldse ühe külaraamatukogu koht tänapäeva maailmas? Raamatukogu on iga koha ja selle kogukonna keskus, info saamise ja edastamise koht. Ilma lugemata ei saa lihtsalt elada!
Kuidas Sa üldse Valgjärvele jõudsid? Milline tollane Valgjärve oli? Mind suunati Valgjärve kooli saksa keele õpetajaks ja pioneerijuhiks. Alustasin 23.augustil 1965. Kool töötas siis vanas armas puumajas. Kaugemad lapsed elasid internaadis. Koolis anti lõunasööki. Õpilased töötasid katseaias ja täitsid suviseid kohustusi. Õpetajad käisid veoautoga metsast koolile talveks puid vedamas ja hiljem kreissaega lõikamas ja puid lõhkumas. Õpilased panid puud riita. Huvitav elu oli!
Mida Valgjärve rahvas loeb? Palju loetakse ilukirjandust: armastusromaane, põnevikke, elulugusid, ka ajakirju. Lapsed loevad põhiliselt nn kohustuslikku kirjandust.
Mis on Sinu kolm lugemissoovitust? Mida rohkem raamatukogu külastad, seda õnnelikum oled! Soovitan lugeda sarja „Mõni õhtu romantikat", Robyn Carri „Neitsijõge" või Nicola May teost „Väike nurgapood".
Vestles Kristiina Praakli
Hea, et sa olemas oled! Oh, et sa oleks!*
Valgjärve raamatukogu täidab külakeskuse ülesandeid ning võõrustab lahkesti teistegi tegevusi. Nii küsisime ühel märtsikuu päeval ansambliproovi tulnud naistelt, mida raamatukogu neile tähendab ja mis neid raamatukokku toob.
- Minu raamatukogu on Valgjärve. Raamatukogus käin seljakotiga, et kaasa võtta mitmeid raamatuid ja ajakirjandust. Kui ise ei oska valida, abistab Ilse, kes tunneb väga hästi minu maitset! Raamatukogu on väike, raamatuid ei ole palju, kuid see, mida vaja, tellitakse teistest kogudest. Ootame väga uue seltsimaja valmimist, kus on rohkem ruumi raamatutele, saaks korraldada näitusi ja kohtumisi kirjanikega. Raamatukogu on tarkuse kodu ja põnevuse allikas – kuskil on nii öeldud. (Anne-Mare, 78)
- Raamatukogu on meie külaelu süda! (Helgi, 83)
- Kuigi maja on kütmata, siis siia sisenedes võtab vastu soe ja südamlik õhkkond. Inimesed on vastutulelikud ja abivalmid. (Reeli)
- Valgjärve raamatukogu on Valgjärve piirkonna kogukonna keskus, kuhu on mõnus tulla, siin on meeldiv teenindus ja jagatakse häid soovitusi raamatute laenutamiseks. (Heli)
- Valgjärve raamatukogu direktor on alati abivalmis ja lahke teenindaja. Oskab soovitada lugejale, mida ja millest ta on huvitatud. (Õie)
- Igati teretulnud koht Valgjärvel. Tore direktor. (Marju)
- Valgjärvele sõber sa tule … ( Ilme)
- Valgjärve raamatukoguga kokkupuude on mul veel lühike, aga selle eest väga meeldiv. Ja meeldivaks teeb selle see, kes alati abivalmis, meeldiva jutu ja olekuga. Kuigi ruum väike, leidub selles kogus palju meeldivat lugemist. (Ester)
- Hea raamatu seltsis veedetud aeg on parim puhkus. Lugeda on mulle meeldinud lapsest saati. Lasteraamatute puudumise tõttu uurisin ema „Kanakasvatuse käsiraamatut". Tänapäeval ei saa keegi kurta raamatute vähesuse üle, kui aga endal lugemise vastu huvi on. Minu lugemishuvi on pärit emalt. Mind rahuldab täielikult Valgjärve raamatukogu. Juhataja Ilse on lahke ja vastutulelik. Kui soovitud raamatut endal pole, hangib selle mujalt. Nüüd, kus mul on liikumisega raskusi, toob Ilse mulle reede õhtuti uue raamatukoti koju ja saab loetud raamatud-ajakirjad-ajalehed vastu. Rahul oleme mõlemad. Soovin talle ka edaspidiseks vastutulelikkust ja lahket meelt! (Linda, 86)
* Pealkirja tsitaat pärineb endiselt kultuurimaja juhatajalt ja õpetajalt Virvelt
Küsitles ja pani kirja Ilse Aigro
Vanim raamat Valgjärve raamatukogus on 1868. a ilmunud geograafia õpik. Foto_Raivo Antsov
Raamatukogu kiituseks
Esimene raamatukogumälestus on mul Viljandi lasteraamatukogust: ronin riiuleid mööda, üks jalg ühel, teine teisel pool vahekäiku teisel riiuliserval. Raamatute lõhn. Sõbralik raamatukogutädi. Veel: seisan taburetil, ütlen luuletust. Vist Felix Kotta „Vaat mis juhtus", või on see Ralf Parve „Priidu Kiidukukk"? Kuulajate naerunäod. Aasta võib olla 1955 või 1956, olen viie- või kuueaastane. Oleme koos ema, isa ja väikeõega hiljuti tulnud elama Tallinnast Viljandisse. Maja, kus meie korter asub, on lasteraamatukogu maja kõrval. Olen lugema õppinud kolmeaastasena, olen kodune laps ja muudkui neelan raamatuid. Muinasjutud on toredad. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud", ja millised illustratsioonid! Õudne madude kuningas tõlda neelamas, Maasikas oma kaaslastega Põhja kotka seljas lennates seda nägemas. Veel jubedam Põhja konn, tema lõugade vahel raudhobune ja vapper noormees odaga. Õunavaras rippumas raudkorvis puu otsas keset kuldõunu. Või siis raamatud luulevormis. Felix Kotta „Tublid loomad". Ellen Niidu „Kuidas leiti nääripuu". Ja kõik need teised.
Siis kolime lasteraamatukogust kaugemale, ja varsti tagasi Tallinna. Kodus on palju raamatuid, kõik kodused loevad palju, köiteid tuleb aina juurde. Tagantjärele tean: raamatud olid ju suhteliselt taskukohased ka meie haritlaspere jaoks, eesti kultuur pidas vastu, ilmus head lugemisvara, nt sarjadena, mida püüti koju hankida („Suuri sõnameistreid", „Seiklusjutte maalt ja merelt", „Maailm ja mõnda"). Kodu oli tõesti raamatulembeline ja seetõttu koolipõlves polnudki laenuraamatukogu enam nii oluline. Küll aga 1968 Tartusse ülikooli eesti filoloogiat õppima asununa: vajaliku rohke õppe- ja ilukirjanduse hankisime tudengipõlves just Tartu raamatukogudest. Koos kursusekaaslasest abikaasaga õppisime eksamiteks-arvestusteks ning kirjutasime oma üliõpilastöid algul kas peahoones asuvas seminarkas, peahoone taga olevas tuubikumis või Toomel pearaamatukogus, hiljem ka kodus, toeks samad raamatuvaramud. Pärast ülikooli Tartus elades on saanud nautida nii ülikooli uue pearaamatukogu paradiislikku raamaturahu ja avaraid ruume kui ka Eesti kirjandusmuuseumis asuva arhiivraamatukogu väärtuslikke teoseid. 1990. aastate vabanenud Eesti on muu hulgas toonud kaasa raamatuplahvatuse: tohutu hulk uusi kirjastusi, lakkamatu uudiskirjanduse vool, milles otsekohe upuks, kui ei oleks ... raamatukogusid ja häid raamatukogutöötajaid. Jah, „halb harjumus" koju raamatuid osta on paraku püsima jäänud, kuid esiteks seab siin olulised piirid raamatute kaanehind ja teiseks koduste raamaturiiulite mahutavus. Vähemalt meie kodus Tartus ja teises kodus Valgjärvel on raamatuid juba ka aknalaual, öökapil, toolil, põrandal – nii et vahel on otsitavat teost lihtsam kätte saada hurmavalt korras raamatukogust kui et leida seda kodustest kultuurikihtidest. Mõnigi kord on aga raamat ostmata jäänud: me kas pole väärtteost praeguses raamatuookeanis märganud või siis pole suutnud toime panna järjekordset mõrva rahakotis.
Õnneks on elu meid abikaasaga toonud raamatukogude lähedusse. Tartus on meie üleaedseks Tammelinna raamatukogu, kasutame ka ülikooli raamatuvaramut ja linnaraamatukogu kesklinnas. Kui aga hankisime aastal 2015 Põlvamaale kauni Valgjärve äärde puhkekorteri, olime tõesti rõõmsad, kui leidsime pargi serval endises koolimajas tegutseva raamatukogu. Eesruum, kus tasuta kohalikke lehti ja vanemat kirjavara uut omanikku ootamas. Siis kolm tuba, kõikjal käepärased avariiulid, esimeses toas uudiskirjandus ja teemaväljapanekud, teistes tubades süstemaatiliselt paigutatud perioodikat, laste- ja noortelektüüri, eesti ja väliskirjandust. Ja kõige krooniks Ilse Aigro, lahke ja asjatundlik raamatukoguhoidja, kes lisaks oma varamule tunneb hästi ka kodulugu, kohalikke inimesi ja sündmusi, oskab tarviliku teose kätte juhatada või kohale tellida nii algklassiõpilasele kui ka paadunud filoloogile, nii käsitööhuvilisele vanamemmele kui ka arvutist e-raamatut otsivale noorukile. Kahjuks on tal oma ametipostil viimasel ajal tulnud tegelda ka riiulite katmise ja niiskustõrjega, sest tagumise toa lagi tilgub läbi. Loodame ja palume, et Kanepi vald tõttaks appi kohe, juba enne, kui valmib praegu ehituse algusjärgus olev Valgjärve külamaja, kuhu kuuldavasti on kavandatud uued ruumid ka raamatukogu jaoks. Kohtumiseni Valgjärve raamatukogus!
Heli Laanekask, tartlane ja valgjärvelane, raamatusõber ja keeleuurija
Valgjärve raamatukogu lugejapilet enne digiaega. Foto:KristiinaPraakli
Minu Valgjärve raamatukodu
Raamatukogu roheline laualamp ning Ilse poetatud lause "Seda raamatut ei ole praegu kodus" on minu esimesed mällu sööbinud pildid Valgjärve kultuurikantsist ja -kandjast. Pole kooli, pole kultuurimaja, pargiga on nii ja naa. Aga on rohkesti lapsi, ettevõtjaid ja ettevõtlust, häid maitseid Kodasest ja Jaanikalt. On telemast. On raamatukogu. Ja on Ilse.
Valgjärve vanasse raamatukokku endise kultuurimaja teisel korrusel viis nagisev puutrepp. Vist pruuni värvi, kui ma õigesti mäletan? Raamatukogus oli kaks tuba. Esimene lastele ja lastekirjandusele, tagumises riiulitäied täiskasvanuile. Raamatukogu tagumisse tuppa paistnud ennelõunapäike maalis toad kuldkollaseks. Mingil põhjusel arvasin, et tagumine tuba pole lastele ning seda põnevamad olid hetked, kui sinna kiigata sai. Esimeses ja teises toas olid ahjud, kuid kas neid ka köeti? Ja kus hoiti puid? Vasakpoolsetest akendest avanesid hunnitud vaated järvele, tagatoast kunagise mõisahooneesisele, tammealleele ning võimsale kastanile, taamal mäepealne ja külaelu.
Vana raamatukogu oli kui õdus elutuba küdeva ahju ning rohkete raamaturiiulitega. Nagu peabki, sest raamatud on need, mis loevad. Lugemine ja raamatud teevad targemaks, toovad lähemale ja kaugemale, tekitavad äratundmist, pakuvad turvatunnet, vaimutoitu ja esteetilist naudingut – nagu maal või muusikapalagi.
Külalaste otsetee raamatukokku läks järve äärest, endise moonakatemaja eest üle väikese kraavi ja purde, seejärel mööda väikest jalgrada üles mäkke ja järvepoolsest uksest sisse. Teise korruse trepist pääses ka lava taha ning kultuurimaja kolikambrisse. Kultuurimaja pidude ajal pakkus raamatukogu uksetagune varjatud kohti omaette olemiseks. Kohalikud teadsid neid käike ja uksi ning ega need teistele mõeldud polnudki. Mingid kohad ongi omadele. Ukse taga oli riidenagi ja miski laud.
Raamatukogu kõrval kasvasid suured tammed, maja ees üks võimsamaid kastanipuid, mida eales nähtud. Selle väärtuslikest viljadest võis sügiseti nikerdada siili või miski muu looma või kanda kastanimuna niisama taskus või kinda sees – see pidavat tooma õnne ja andma head energiat. Endise mõisahoone esisel auringil õitsesid kevadeti mariebloomid – nagu neid Valgjärvel nimetati, ja vist ka üks roosade õitega põõsas, mille nimi enam ei meenu. (Ema arvas, et see võiks olla viirpuu, kuid tema jällegi ei mäleta põõsast. Äkki seda põõsast siis ikkagi polnudki?) Raamatukogu taga oli mõisatööliste kaevatud tiik, mida suviti kattis miski roheline ollus ning mida südasuveks ümbritses läbimatu, rabarberit meenutavate üüratute lehtedega padrik.
Mina käisin raamatukogus punast värvi riidekotiga. Ma enam ei mäleta, mis võis olla minu esimene kodust laenutatud raamat. See oli miskit siniste kõvakaante ja suurte trükitähtedega – igatahes mäletan, et äsja kooliteed alustanuna kirjutasin kogu raamatu joonelisse vihikusse ümber ning saatsin õega Kanepisse endistele lasteaiakasvatajatele näitamaks, et oskab kirjutada küll. Lugema õppisin enne kooli ise, Ellen Niidu „Suur suislepapuu" põhjal – see raamat oli kodus olemas.
Korra saime Ilse käest pahandada ka. Vanast koolimajast otseteed raamatukokku tulles – selleks tuli kevadeti ületada paar kraavi ning küntud põld – kandusid porised jalajäljed ühes kandjatega üles teisele korrusele, otse raamatukogu ukse taha. Aga raamatukogu oli alati päikest täis. Isegi siis, kui sinna kogunes pärast koolitunde saba saksa keelt järele vastama tulnud õpilastest. Et Ilse ikka jaksas ja tahtis nende teismelistega mässata, mõtlen tagantjärele. Korra või paar olen isegi raamatukogus saksa keelt järele vastamas käinud. Korra kindlasti.
Valgjärve raamatukogu ongi Ilse, valgjärvelaste ja kõigi sealsete raamatute kodu. Nii palju, kui ma mäletan, on Ilse raamatukogus kogu aeg olemas olnud. Pidevalt helisev telefon ka. Aga nii ongi, sest raamatukogu on külaelu kese, eriti pärast seda, kui kultuurimaja ära kadus – jah, sealt saab ka raamatuid, kuid eeskätt on see kohtumispaik. Valgjärve raamatukogu on ühenduslüli endise ja praeguse aja vahel – see seob, toob kokku ja mäletab.
Ja muidugi Ilse – kohe varsti viiekümnendat aastat valgjärvelaste raamatute kodu südamega juhtimas.
Kristiina Praakli, tartlane ja valgjärvelane, raamatusõber ja keeleuurija
Raamatukogu värviküllane lastetuba ootab ka kõige väiksemaid lugejaid. Foto:Raivo Antsov
Meie pere raamatukogu
Meie perekonna tee Valgjärve raamatukokku algas siis, kui isa Aimar ja ema Ulvi alustasid Valgjärve põhikoolis oma kooliteed. See on olnud meie ainus raamatukogu, ja see on nende aastate jooksul rahuldanud kõik meie lugemissoovid. Ilse teab täpselt, milliseid raamatuid meile lugeda meeldib. Vahest juhtub nii, et üks pereliige läheb loetud raamatuid tagasi viima ja koju tulles on tal tänu Ilse soovitustele ka kõigile teistele pereliikmetele sobivad raamatud kaasas. Meie perekonnas on kombeks üheskoos raamatukogus käia. Kui tüdrukud veel väikesed olid, meeldis neile pildiraamatuid koju tuua, kuid mida aeg edasi ning lugemine selgem, hakkasid nad lugema põnevaid juturaamatuid. Loodetavasti toovad meie lapsed tulevikus ka enda lapsed Valgjärve raamatukokku, et seda kaunist raamatute lugemise ja laenutamise traditsiooni jätkata! Põnevate raamatute lugemiseni!
Aimar, Ulvi, Helena ja Birgit Peepson
Olen Valgjärve raamatukogu aktiivne lugeja aastast 1972. Raamatukoguhoidja Ilse on täitnud kõik minu lugemissoovid. Lähen raamatukokku alati rõõmuga, sest seal ootab mind sõbralik ja naerusuine teenindus.
Evi Peepson
Olles külastanud mitmeid raamatukogusid, võin kindlalt öelda, et Valgjärve raamatukogus töötab inimene, kes on end tööle pühendanud. Valgjärve raamatukogust saab alati vajalikke raamatuid ning häid soovitusi nende valikul. Ilse püüab alati innustada ka lapsi raamatuid lugema ega kortsuta kunagi kulmu, kui riiulid on sassi aetud.
Jaanika Variko ja Grete Muuga
Valgjärve raamatukogu on olnud minu raamatute hoidja alates minu kooliajast, nüüd on ta minu laste raamatukogu. Seal on hea käia. Ilse on väga hoolitsev. Oskab soovitada häid raamatuid ning seda, mida tal endal pole, otsib mujalt – väga personaalne lähenemine.
Uwe, Carolina-Kaisa, Henri ja Hubert Häelme
Valgjärvest ja valgjärvelastest ilukirjanduses
Ene-Margit Tiit jt 2021. Päewalehe Luiga. Autorid. Tallinna Raamatutrükikoda.
Mari Tarand 2009. Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga. Ilmamaa.
Ville Sonn 2008. Richard Anton. Elva raudne spordihing. Elva: Elva Linnavalitsus.
Heino Tartes 2007. Põlvamaa lõõtspillimängijad 1892–2007. Põlvamaa.
Friedebert Tuglas 1990. Noorusmälestusi. Kogutud teosed 6. Eesti Raamat.
Toomet, Olev 1990. Valgjärve Koolitare Lood. Valgjärve 8-kl. Kooli kirjanduslik-kodulooline almanahh. Tartu: Eesti NSV Hariduskomitee.
Kasemäe, Lya (koostaja) 1984. Kalavetel. Tallinn: Valgus.
Oskar Kruus 1986. Aeg atra seada. Eesti Raamat.
Toomet, Olev 1971. Valgjärve Koolitare Lood. Valgjärve 8-kl. Kooli kirjanduslik-kodulooline almanahh. Tartu: Eesti NSV Hariduskomitee.
Oskar Kruus 1969. Kirjanduslik Otepää. Eesti Raamat.
Valgjärve raamatukogu lehekülje panid kokku Ilse Aigro ja Kristiina Praakli. Suur aitäh kõikidele kaastööde autoritele!