Intervjuu Maaritsa raamatukogu endise juhataja Niine Rattikuga, kes töötas sellel ametikohal aastatel 1951–2001

 

Mida on teada Maaritsa raamatukogu asutamisest?

Raamatukogu on läbi aegade asunud samas külas, kuid erinevates hoonetes ja ruumides. Esimene raamatukogu asus praeguse Maaritsa külaplatsi juures, see hoone oli ehitatud Veski vallavalitsuse tarbeks. Eri andmetel on raamatukogu asutamise aasta kas 1945 või 1947. Esialgu allus raamatukogu Veski vallale, hiljem külanõukogule.

Kuidas siia tööle sattusite?

Asusin raamatukokku tööle 1. septembril 1951. Elukoha tõttu oli tol ajal võimalik töötada ainult kolhoosis. Töö oli raske, polnud tehnikat, kõike tehti käsitsi. Kõik püüdlesid ikka parema elu poole. Eelmine raamatukogu juhataja edutati rajooni komsomolikomiteesse. Kuulsin, et ametikoht vabanes, tulin külanõukogusse ja millegipärast võeti mind tööle. Lugemisharjumus oli olemas, töö meeldis.

Mis meenub raamatukogu algusaastate tööst?

Kõik oli hoopis teistsugune. Praeguse raamatukogutööga ei anna võrreldagi. Põhiline töö sisu oli raamatute arvelevõtmine ja laenutamine. Kontrolle käis palju. Raamatuid mina ise ei tellinud, raamatukogusid varustati tsentraliseeritud korras Bibkollektori kaudu. Pakk tuli sidejaoskonda ja sealt sai raamatud kätte.

Maainimestel polnud väga aega lugeda. Siiski oli suuri lugemishuvilisi. Pranglist käisid kaks meest kohvriga ja viisid raamatuid koju. Kuu või paari pärast tulid neid vahetama. Tähtis oli poliitilise kirjanduse propageerimine. Kui lugeja võttis kolm ilukirjanduslikku teost, siis tuli juurde soovitada vähemalt üks poliitilise sisuga raamat.

Väga palju oli ühiskondlikku tööd: igasuguste loenduste korraldamine, tähtpäevade tarvis loosungite ja plakatite tegemine, agitaatoritöö valimiste ajal. Olin alati valimiskomisjonis ja osalesin kolhoosikoosolekutel ning kevad- ja sügistöödel. Raamatukogutöö jaoks jäi tegelikult vähe aega.

Missugusel perioodil raamatukogu külastatavus kasvas?

1976. aastal kolis raamatukogu samasse majja, kus praegugi asub. Aktiivsem oli 80-ndate lõpp, 90-ndad, kui toimus palju kohtumisõhtuid tuntud kirjanike ja kultuuritegelastega.

Millised olid suuremad rõõmud ja mured igapäevases töös 90-ndatel?

Toimus palju muudatusi. Raamatukogu viidi üle valla alluvusse. Raamatute tellimine hakkas toimuma keskraamatukogu komplekteerimisosakonna kaudu. Hoogustusid üritused lastega. Näiteks sai tehtud lugemisvõistlusi.

Millal jõudis arvuti raamatukokku?

Arvutit minu ajal polnud. Tütar tuli pärast mind 2002. aastal raamatukogusse tööle. Kui ta Viljandis sessioonidel käis, asendasin teda. Nii palju sain selgeks, et oskasin arvuti lahti teha ja õhtul sulgeda. Lapsed käisid raamatukogus internetti kasutamas.

Missuguseid traditsioonilisi üritusi toimus?

Kirjandus- ja luuleõhtud, raamatuarutelud ja igasugused temaatilised üritused.

Eriliselt on meelde jäänud kohtumine noore Vaino Vahinguga, mis toimus vanas rahvamajas. Rahvast polnud väga palju. Kirjanik oli väga pinges, esines vaoshoitult, vastas esitatud küsimustele hästi lühidalt ja oli üldse napisõnaline.

Varasemast ajast on meeles veel kirjanduslik kohus. Raamatukogusse tuli brošüür, kus olid kirjas ürituse korraldamise juhised ja näidisküsimused. Teemaks oli Indreku ja Karini abielu purunemine A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus" põhjal. Tegemist oli näitliku kohtuga, kus osalesid kohtunik, süüalune, süüdistajad, kaitsjad, tunnistajad jne nagu kohtumõistmisel tavaks. Igale osatäitjale oli antud lehekülgede arv, mis tuli ära õppida. Tolleaegse Järve kooli kirjandusõpetajaga valisime välja osalised, kelleks olid direktor, teised pedagoogid, keeleuurija ning kohalikud inimesed.

Hilisemal ajal toimus raamatuball, mis oli väga populaarne. Kavas olid viktoriinid, ristsõnad, kirjanduslikud mängud ja bingoloto.

Palju sai tehtud ühisüritusi, näiteks Saverna raamatukoguga. Nii oli ka osavõtjaid rohkem.

Kuidas inimeste lugemisharjumused läbi aegade muutusid?

Lastel on kohustuslik kirjandus ikka olnud, aga raamatute valik muutus. 

Nõukogude ajal olid ajalehed odavad, neid telliti koju. Ajakirjadest olid raamatukogus loetavamad Noorus ja Nõukogude Naine. Üldiselt loeti nii eesti, vene kui väliskirjandust. Vanem põlvkond soovis just raamatuid, mis kajastaksid tegelikku elu. Kui pealkiri tundus köitev, siis teost loeti. Hiljem olid lugejad juba teadlikumad ilmunud kirjandusest ja tulid raamatukokku kindla sooviga.

Missugust kirjandust olete ise eelistanud?

Enam ei saa kahjuks lugeda. Enne lugesin kõike: ilukirjandust, reisikirju, populaarteaduslikku kirjandust jne. Kõigil raamatukokku tulnud raamatutel tuli vähemalt annotatsioon läbi lugeda, et igast teosest midagi teada.

Missugune on hea raamatukogu?

Praegu saadakse kogu info arvutist kätte, tihti polegi vaja raamatukokku tulla. Hea, kui raamatukogu on kodu lähedal. Kõigil pole transpordivõimalust, et kaugemale sõita. Tähtis on raamatukogu juhataja suhtumine lugejatesse, tema vastuvõtlikkus. Raamatukogu juhatajana olin nagu psühholoog. Paljud inimesed tulid ja kurtsid mulle oma muresid. Kas just alati aidata oli võimalik, aga vähemalt said kuulata ja mõne mõtte öelda.

Vestles Kaja Romulus

 

Raamatukogu aastal 2022

Raamatukogus oli 1.01.2022 seisuga 9984 raamatut ning 84 lugejat.

Laenutuste edetabel

Viimase aasta enim laenutatud raamatud olid: M. Norman „Viimane paar", E. Kaup „Minu Antarktika: daamideta tantsuõhtud",  I. Neeme „ Kokkupõrked",  K. Priilinn „Emily raamatuklubi" ja T.K. Tammert  „Võr(g)utamine: Võru romaan"

Ajakirjadest olid populaarsemad Naisteleht ja Maakodu.

 

Natuke endast

Olen pärit Raplamaalt, seal möödusid kooliaastad ja astusin tööellu.

Öeldakse, et kõik me tuleme lapsepõlvest ja võtame sealt kogu eluks midagi kaasa, ka armastuse raamatute ja lugemise vastu. Tähed ja lugemise sain selgeks ema aabitsat „Esimesed vaod" sirvides. Esimeses klassis sattusin esimest korda kohalikku lasteraamatukogusse. Meelde on jäänud eriline vaikus, valgus ja muidugi raamatute lõhn, mis selles vanas jõeäärses puitmajas valitsesid. Algklassiõpilasena oli võimalus katsetada erinevate huvialadega, raamatusõprade ring kujunes üheks püsivamaks. Kohustuslikku kirjandust oli koolis võrreldes kaasajaga kindlasti rohkem ja tähtaegadest peeti üsna rangelt kinni. Kohustuslike teoste lugemine ei kulgenud alati ladusalt. Lugemiseelistused kujunesid välja keskkooli ajal. Üheks lemmikžanriks on läbi aegade olnud psühholoogiline romaan.

Peale Tallinna Ülikooli lõpetamist asusin tööle õpetajana Ingliste Lasteaed-Algkooli. Samal ajal hakkasin õppima raamatukogundust ja 2006. aastast alates olen antud erialal ka töötanud, kõigepealt Kehtna KHK raamatukogus ja 2020. aasta novembrist Maaritsas. Mulle andis ametiposti üle Jaanika Tappo.

Põlvamaaga olen olnud seotud ligi 10 aastat. Viimased 4 aastat olen Kanepi valla püsielanik. Peres kasvab 3-aastane poeg.

Minu lugemislaual olid viimati Sven Strickeri saksa huumoriga vürtsitatud „Olen veel olemas" ja Nita Prose`i natuke teistsugune krimiraamat „Toateenija".

 

Uudiskirjanduse riiulilt leiab ikka midagi huvitavat.

Maaritsa lugejad raamatukogust ja raamatutest

Minu esimene käik raamatukokku oli arvatavasti koos esimese õpetajaga. Kuigi kodus oli palju raamatuid, siis koolis lugesime usinalt kohustuslikku kirjandust ning mõnda vajalikku raamatut pidi ikka raamatukogust otsima. Esmalt käisin Saverna raamatukogus, sest see oli koolile lähemal. Aga ühel hetkel avastasin enda jaoks Maaritsa raamatukogu. Raamatukogu paiknes siis samas majas, aga praeguse jõusaali ruumides. Ühel hetkel kolis raamatukogu oma praegusesse kohta. Aja jooksul on raamatukogujuhatajad vahetunud, kuid raamatukogu on alati jäänud väga meeldivaks kohaks. Maaritsa raamatukogus leidub alati põnevat lugemist igale lugemishuvilisele. Esmalt vaatan üle, kas on midagi uut reisijuttude ning elulooraamatute hulgas, aga midagi sobivat riiulitelt leian alati. Väga köitvad on olnud Melchiori- sarja raamatud. Ka ajakirjade riiulist leian enamasti endale midagi lugemiseks. Raamatukoguhoidja oskab soovitada põnevaid raamatuid ning vajadusel tellib huvipakkuva raamatu teisest raamatukogust.

Minu jaoks on raamatukogu väga tähtis paik, sest lugemine põnev ja vajalik. Maaritsa raamatukogu on armas ja kodune koht, kus tunned, et oled sinna oodatud.   Kaire Siimus

 

Raamatukogus on palju huvitavaid raamatuid. Raamatu lugemine teeb alati tuju heaks. Suvelugemise võistlus oli ka tore.  Gretely Laur

 

Mina võtan raamatukogust peamiselt kohustusliku kirjanduse raamatuid, aga muid ka, mis tunduvad põnevad. Mõnikord on neid põnevaid raamatuid väga palju, siis tuleb lihtsalt kõik võtta ja läbi lugeda. Raamatukogujuhataja on alati väga sõbralik.    Laura Lisette Laur

 

Minu esimene raamatukogu oli Varstu kooliraamatukogu. Tundide lõppemise ja kojusõidu vahele jäi just parasjagu aega, et riiulites kõik raamatud läbi uurida.

Maaritsa raamatukogu lugejaks hakkasin umbes 2005. aastal või mõni aasta siia-sinnapoole. Tol ajal oli raamatukogu juhataja Anneli Siilbek. Mõne aasta pärast asus raamatukogu hoidma ja arendama Jaanika Tappo. Ta tegi raamatukogus algust lauamänguringiga, korraldas lastele ja täiskasvanutele palju toredaid üritusi. Väga hästi toimis RVL ehk raamatukogudevaheline laenutus -- peaaegu kõiki Eesti raamatukogudes olevaid raamatuid oli võimalik kohapeale tellida. Selline väike külaraamatukogu on siinsetele inimestele väga vajalik.

Loen hea meelega krimkasid, nt Inglise ja Põhjamaade autoreid. Eesti autoritest meeldivad Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla.

Väga meeldis Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed". Seda päevikulaadset romaani lugedes mõtlesin päris mitu korda: ma mõtlen täpselt sedasama, olen autoriga nõus.  Kristina Lepist

 

Minu raamatukogus käimise harjumus sai alguse Maaritsast ja esimene töötaja, kellega seal kokku puutusin oli Niine Rattik. Mälupildi järgi seisid riiulis raamatukogu juhataja selja taga Lenini teosed.

Ilmselt olid esimesed raamatud, mida laenasin, kohustusliku kirjanduse hulgast. Lugemist peeti aja raiskamiseks, sest vaja oli teha mitmesuguseid kodutöid, toimetada  aias ja põllul. Lisaks oli vaja tegeleda õppimisega.

Üheks esimeseks suureks lugemiselamuseks sai  „Meisterdetektiiv Blomkvist". Ehk just sellest algas minu armastus krimkade vastu. Veel meenub juhus, kui peitsin end õunapuu otsa, et lugeda „Peata ratsanikku".

Teatud ajal ilmus „Mirabilia" sari, sealt valikust leidsin alati sobivat lugemisvara. Teine lemmiksari oli „Maailm ja mõnda", millest enamus raamatuid on läbi loetud.

Seoses pere loomisega tekkis lugemisse paus. Kui lapsed juba suuremaks said, jõudsin raamatute juurde tagasi. Meeldiv „sõltuvus" on aegamööda süvenenud. Vahepeal käisin töö tõttu Savernas ja olin ka sealses raamatukogus mõned aastad lugeja.

Hetkel kuuluvad lemmikute hulka M.C. Beatoni romaanid. Tegemist on hoogsate raamatutega, mida on alati hea lugeda. Üldiselt meeldivadki kõige enam kriminaalromaanid ja dokumentaalkirjandus, hästi on sobinud ka „Minu" sari.                 Sireeda Loog

 

Minu esimene raamatukogu oli Tartus O. Lutsu nimeline keskraamatukogu. Maaritsasse elama asudes sai koduraamatukoguks Maaritsa raamatukogu. Sel ajal asusid raamatukogu ruumid esimesel korrusel ja raamatukoguhoidjaks oli Niine. Hiljem kolis raamatukogu teisele korrusele, kus on tänase päevani. Raamatukoguhoidjateks olid Marje, Anneli ja Jaanika. Noore ja teotahtelise inimesena muutis Jaanika raamatukogu küla keskpunktiks. Seal said lapsed veeta mõnusalt aega põnevaid lauamänge mängides, meisterdada huvitavaid asju, vaadata filme ning muidugi osaleda lugemisvõistlustel, kus olid alati ka toredad auhinnad. Toimus erinevaid kohtumisõhtuid, külaelu edendavaid arutelusid, sai nautida toredaid näitusi. Jaanikast sai ka naiste võimlemisrühma juhendaja, oleme teinud raamatukogu joogat. Minule sai Maaritsa raamatukogu eriti hingelähedaseks ja koduseks, kui oli võimalus seal mõnda aega olla raamatukoguhoidjaks. Oli meeldiv kogemus.

Loen meelsasti erinevat ilukirjandust, eriti meeldivad elulooraamatud ja reisiraamatud, alati laenutan uut ajakirjandust ja ka lasteraamatuid. Viimane mõnus lugemine oli kindlasti "Õmblejanna". Soovin oma koduraamatukogule veel pikka iga ja palju innukaid lugejaid!                   Hiie Kala

 

 

Lugu elust enesest

Millalgi  juba üpris ammu, kui  olid veel kolhoosid, juhtus külmal veebruarikuul selline tagantjärele  mõeldes halenaljakas lugu…

Tol ajal  köeti kultuurimaja  väga suure puu- ja kivisöekatlaga, kus pidi pidevalt tuli põlema. Kui tuli kustus või oli väga olematu, hakkasid päris ruttu veetorud külmuma.

Kuna laupäeval, pühapäeval oli raamatukogu suletud ja kultuurimajas polnud üritusi, pidi kütja ikka kõvasti kütma, et torud ei külmuks.

Juhtus aga nii, et kütja hakkas pidutsema ja unustas katla, arvates, et tuli on kenasti katlas, sest sai ju katel täis topitud. Kahjuks unustas ta üleüldise ajaarvamise ja jäi magama. Teine, koos temaga pidutseja ärkas mingil ajal, teadmata päeva ega kellaaega, ajas sõpra üles, kuid asjatult. Mees mõtles, et teeb heateo ja läheb paneb puid peale, ikkagi külm talv ja eks see tubagi oli neil külmaks läinud, kus nad peatäit  välja magasid. Enne seda jõudsin mina saadud telefonikõne peale kultuurimajja ja tormasin katlamajja, kustutasin  katlas tule veega, sest torud olid juba külmuda jõudnud ja enam ei tohtinud tuld katlasse teha. Jäi üle ainult loota, et niipalju külmund vesi ei paisu, et torud lõhkeksid.

Kui olin valmis kodunt lahkuma, mõtlesin, et käin ikka korra veel katlamajas olukorda vaatamas. Uksed olid lahti ja trepist alla minnes tuli mulle kütja sõber vastu, öeldes süüdimatult, et mis ma sinna lähen, ta just pani katlasse puud ja uuesti tule otsa! 

Kahjud olid kokkuvõttes üsna suured ja raamatukogu juhataja sai mitu nädalat roosteveega üle pritsitud raamatuid puhastada. Päris pikalt ei saanud ka maja kütta, sest just raamatukogus tuli mitmeid radikaid välja vahetada  ja muid torutöid teha, enne kui uuesti maja  soojaks sai.

Need kauged kolhoosiajad olidki minu esimesed kokkupuuted  Maaritsa raamatukogu ja selle juhatajaga, väga meeldejäävad!

Kui tuli raamatukokku internet, siis kolis raamatukogu kultuurimaja teisele korrusele. Vahetus ka juhataja. Võib öelda, et sealtmaalt algaski teistsugune raamatukogu elu-olu, sest internet võttis võimust ja seoses sellega muutused järk-järgult tulid ning juhatajad vahetusid.

Minu lugemisharjumuse muutumine tekkis siis, kui nägemine halvaks läks ja enam voodis prillidega lugeda ei saanud. Laua taga lihtsalt ei suuda istuda ja lugeda muude hädade pärast ja aja puudumisel, kuid mitmesuguseid ajakirju loen heameelega ja uudiseid internetist.                        Astra Kittus

 

 

Maaritsa Rahvaraamatukogu

Avatud: E, K 12-18, P 10-15
Telefon: 7971338
E-post: kaja.romulus@kanepi.ee

 

Aitäh kõigile kaasamõtlejatele ja –ütlejatele, eriline tänu Niine Rattikule, Astra Kittusele ja Kristina Lepistile!